Tartu Suusaklubi Saami suusamaratonil - 29.03.2014            

    "Kui mägi ei tule Muhamedi juurde, siis Muhamed läheb mäe juurde". Umbes sellel põhimõttel tuli paljudel suusaharrastajatel toimida sel 2013/14 erakordselt lumevaesel talvel. Minu viimane suusasõit oli 23.veebruaril Tehvandil ja olin valmis suuski juba suvekorda seadma, kui sain 19.märtsi õhtul Allarilt kirja, kus kirjutas, et lähevad väikese seltskonnaga Põhja-Soome Saami suusamaratonile, autos on 1 koht vaba, kas ma ei taha kaasa tulla? Saami Ski Race - 90 km vabastiilis - toimub laupäeval, 29.märtsil, väljasõit Tartust oleks neljapäeva varahommikul, tagasi Tartusse jõuaks südaööl vastu esmaspäeva. Kogukulud koos stardimaksuga (70 EUR) oleksid ca 250 EUR.  Ei kulunud kaua aega mõtlemiseks - teatasin järgmisel päeval, et löön kampa. Minu otsusele aitas kaasa ka hea tuttava Lauri Varese kiitvad sõnad selle suusasõidu kohta - tema käis seal juba 2012.a. ja sellest ilmus Postimehe lisas 13.04.2012  isegi üks nupukene: Veiko Taluste "Kolm vaprat Saami Ski Race’i suusamaratonil". Laurist ja tema Saami sõidust kirjutab ka suusaprofessor Kaarel Zilmer oma "Suusatades" blogis. Pidi olema lauge rada, vaid lõpus paar tõusu ja laskumist. 90 km start on Soomes Hettas (Enontekion kunta), finish - Norras Kautokeinos. Meie grupp aga on nüüd 4-liikmeline: Allar Kivil, Heleri Kivil, Andres Nurk, Kalle Kiiranen. Sõiduvahendiks on Andrese VW Passat Alltrack. Tee tõotab tulla pikk - Helsinkist stardipaika Hettassse on umbes 1075 km, selle kõrval tundub Tartu-Tallinna 190 km tühine. Lisaks kütusekulule tulevad veel laevapiletite, ööbimiskoha ja ühistoidu kulud. Allar ja Andres olid juba tellinud ööbimise stardikohas Hettas (Paavontalo Lomakyla) ja laevapiletid Vikingline laevale. Maksan ka stardimaksu ära, teistel oli see juba tehtud. Saan ka vastava tervituskirja. Valida on nii 30, 60 kui 90 km, loomulikult valime kõik ikka maksimaalse. Registreerumisel tuleb ka märkida, kas tahetakse finishist bussiga stardipaika tagasi. Eriti massiline see üritus ei paista olla, registreerunuid on lõpuks 395, sh. 10 eestlast. Toimub see 5. korda. Põhjapoolseim see kindlasti ei ole - tunduvalt lähemal Põhjapoolusele on Svalbardi maraton, lisaks on umbes samal laiuskraadil ka põline Murmanski maraton.

Samal ajal tuli Eestiski veel lund maha, nii et sain 20.märtsi õhtul isegi Tähtveres uisusammu meelde tuletada ja laupäeval, 23.märtsil käisime Aegviidus Tallinna Suusamaratonil. Viimane kujunes küll vaid mõnusaks kevadiseks matkaks pikkusega ca 19 km, kus paljudes kohtades tuli suusad kas alt ära võtta või nendega joosta-astuda mööda pehmemat metsaalust. Aga asi seegi! Muidu olin juba kuu aega vaid kergelt jookmas käinud, paar korda ka jõusaalis. Piilume Soome ja Norra ilmateateid - sealgi paistavad olla pehmed, nullilähedase temperatuuriga ilmad, vaid öösiti külmetab, kuid lund on vähemalt 40 - 80 cm. Päev enne väljasõitu määrime suusad ära - vabastiili korral siis vaid parafiinid ja pulbrid. Sellegipoolest võtame igaks juhuks kaasa suusapuki, triikraua ja määrded. Muretsen ka soolatablette ja "magneesiumit", neid hakkan võtma umbes 4-5 päeva enne laupäevast starti. Paar päeva enne starti söön rohkem magusamaid asju - banaanid, shokolaad, kaerahelbeküpsised, halvaa,  lisaks soolapähklid jms. Raja peale ostan lisaks ka geele.

Neljapäev 27.03. Hommikul kella 4:45 ajal ongi "tõld" minu kodu-ukse ees ja sõit algab. Rooli hoiavad Andres ja Allar vaheldumisi. Kõik laabub tõrgeteta (kui mitte arvestada, et üks kiiruskaamera veidi välgutab ja pärast tuleb ka väike arve), laevasõit vältab umbes 2,5 tundi ja kella 11 ajal alustame Helsinkist sõitu põhja poole: Helsinki - Lahti - Jyväskylä - Oulu - Kemi - Tornio - Muonio - Palojoensuu - Hetta. Aeg-ajalt teeme nii lühemaid metsa- kui ka pikemaid poepeatusi - näiteks Jyväskylas käime kohalikus Interspordi poes spordivarustust kiikamas ja Tornios samuti ühes kaupluses. Polaarjoone ületame märkamatult juba pimedas. Kui arvestatavamad lumelaigud ilmuvad alles kusagil poole maa peal, siis Muonio kandis on pilt juba päris talvine. Palojoensuu kohal on pööre paremale Hetta poole. Öösel kella 1 paiku jõuame Hettasse (seega 13 tundi Helsinkist!) ja küllalt lihtsalt leiame Paavontalo puhkekülas üles ka oma mökki - autotulede valgel näeme, et uksel on võti ees ja paberileht kirjaga "Allar Kivil". Lihtne puitehitis, kahekordsed narid, laud-pingid, külmkapp,veekeetja ja eraldi riiete kuivatusruum, kütmine elektriga. Mugavused on eraldi majas - WC, dushiruumid, saun, köök. Lund paistab olla palju, suured kuhilad on teede kõrval ja katustelgi on lumevaibad peal. Plusskraadid, katuseräästad tilguvad. Teeme kiiresti süüa, esialgu minu gaasipriimusel ja kobime magama, et hommikul puhanud olla.

Reede 28.03. Hommikul ärkame kella 9 paiku, teeme jälle priimusel süüa ja siis kraabime-harjame-hõõrume suusapõhjad sõiduvalmis. Sõidame autoga stardipaika, see on ca 2 km meie ööbimiskohast. Avaral väljakul (ilmselt staadion) on mitmeid suusaradu, samas harjutavad ka kohalikud koolilapsed. Palume noorel õpetajal meist ühispildi teha. Seejärel suundume kohalikele radadele, milledest osa on valgustatud. Ilm oli pilves, temperatuur umbes +2C. Mõnusate tõusude ja laskumistega rada, sõidame umbes 10 km. Lõpupoole libisemine kaob millegipärast ära, see teeb esialgu veidi ärevaks. Kuid kuna järgmiseks päevaks ennustatakse ilma jahenemist, ei hakka enam midagi ette võtma. Käime samas asuvas võistluskeskuses ja võtame välja oma numbrid, saame ka hiigelsuure kilekoti ning ostame 15 EUR eest ka bussipileti homseks tagasisõiduks. Tuleme tagasi, sööme lõunat ja teeme kerge lõunauinaku. Kuna päev on siin juba pikk (hämardub õhtul 19 paiku), otsustame peale puhkust veidi ringi vaadata. Sõidame autoga keskusesse, käime kohalikus poes. Banaanid on siin odavamad kui meil (1 EUR kg), õlu jällegi kallim (Lapin Kulta purk - ca 3,5 EUR). Plaan on käia ära Näkkälä rajapunktis - kuni Palojärvini oli hea ja kuiv asfaldtee, kõrvaltee Näkkälässe on aga veidi künklikum ja ka lumisem. Näkkälä teenenduspunktis on juba suur telk koos laudadega püsti. Ümberringi lauged lumised mäed (kaart), metsa siin enam ei ole, on vaid kidur kasevõsa. Tõeline Lapimaa ikka! Vaatame veidi ringi ja sõidame tagasi Hettasse oma "koju". Teisel pool teed on suur Ounasjärvi, kus on näha ka kalamehi ja niisama saanidega sõitjaid. Veel edasi lõunas on näha kõrgemaid mägesid - kaardi järgi peaks seal olema 711 meetri kõrgune Pühäkero (hiljem leian, et ka eesti suusamatkajad on sealkandis viimastel aastatel lausa mitmeid kordi aastavahetust veetmas käinud). Õhtusöögi teeme seekord juba elektripliidi peal teises majas. Teistes mökkides on ka suuskadega inimesi, kuid nemad käisid siin ilmselt vaid kohalikel radadel sõitmas ja niisama puhkamas. Ühed valmistuvadki just suure bussiga ära sõitma. Sätime valmis oma varustuse ja heidame umbes kella 23 ajal  magama. 

Laupäev, 29.03. Äratus on kell 7. Kui öösel läks taevas selgeks, siis hommikul on see pilves ja sajab kerget lund. Temperatuur on siiski miinustes, umbes -4 C. Hommikusöögiks on kaerahelbepuder, kohv, võileivad ja magusat, nagu keegi suudab. Sõiduriided paneme juba selga, kuivad riiided jms. võtame kotiga kaasa. Starti sõidame autoga, umbes kell 8:30 oleme kohal. Käime sees tualetis, siis anname pakibussi ära oma paki ja ongi aeg minna stardikoridori. Organiseerija seletab midagi läbi ruupori. Selgub et start on paarsada meetrit eemal ja esialgu suunaga "tagasi" keskuse poole. Paneme ka oma suusad paika, rahvast on veel 15 min enne starti vähe. Oleme Andresega kõrvuti, Allar ja Heleri on teises ääres. Mitmetel on seljas väikesed seljakotid, osadel jällegi vööd, milledes kümned geelituubid reas. Minul on rajale kaasa võetud teenekas punane vöökott, kuhu mahutan oma 4 geelituubi, paar magneesiumiampulli, soolatabletid, mobiiltelefoni ja fotoka. Ikka veel kerge lumesadu. Teeme Andresega vastastikku pilti. Kell on 9 - start! Võtame esimesed sada meetrit paaristõugetega, kuna üpris kitsas on. Seejärel pöördub rada kurviga paremale ja saab hakata ka uisusammu võtma. Väikese künka taga kaob rada metsa sisse ja hakkab kulgema põhja poole. Allar on juba ilmselt eespool oma teed läinud, meie ülejäänud kolm (Heleri, Andres, Kalle) oleme esialgu samas grupis. Kirjade järgi pidi iga 10 km järel olema teenenduspunkt ja nii see enam-vähem ka on. Lumesadu on lakanud, ilm läheb ilusaks ja päikesepaisteliseks. Tõesti lauge rada, see kulgeb paljudes kohtades lausa järvedel (hiljem leian Interneti avarustest kellegi 2012.a. maratonitrassi kmz-failining libistan raja ka virtuaalselt läbi: kõrgete kaljuseinte vahele litsutud piklik Pahtajärvi, avaramad Näkkälä-, Tuorkottaja-, Raaskaltio-, Kaamus-, Churgen-, Chappes-, Suolo-, Vahta-, Jevdeš-, Naibes-, Namma- ja lõpus Vuorašjärvi). Libisemine on väga hea, lumi on pigem isegi jäine. Liigume suurema grupi sees, kus peab jälgima pikivahet. Esimesed 30 km võtan igas teenenduspunktis vaid juua. Suht lahjad jõujoogid on. Eilsest juba tuttav Näkkälä teenenduspunkt (ca 30. km) - siitpeale hakkan tarvitama soolatablette, magneesiumit ja geele. Kusagil seal või ka hiljem jääme Andresega suuremast grupist maha. Umbes 50. kilomeetril on piiripunkt, kus sõidame läbi mingi aediku, kahel pool lehvimas lipud ja reklaamplagud. Ilm on ilus, kuid on tõusnud päris tugev ja jahe vastutuul. Oleme juba korralikult laiali pudenenud. Ka kusagil 60. kilomeetril on enesetunne veel normaalne, lähen ühe soomlasega koos sõites päris hoogsalt edasi. Ja siis see juhtub - reielihased on äkki krambis. Jään seisma ja püüan jalgu tõstes-sirutades krampidest jagu saada. Liigun edasi, kuid see pole enam mõnus sõit. Kehas on nõrkus. Norra poole peal on aga teenenduspunktide lauad küllalt lahjad, lubatud geele ei näinud. Vahepeal jõuab ka Andres järgi ja annab mulle ühe batooni - see mõjub kosutavalt! Sõidame edasi, kuid jään maha. Jälle tugevad krambid. Üks soomlane jõuab järgi ja raputab topsist mulle peo peale jämedat meresoola - see väheke aitab. Vahepeal tekib kahtlus, kas olen ikka õigel rajal. Kaugel siit on Põhja-Jäämeri ja jääkarud?  :-) Tugev tuul ja väsimus mõjutavad ka silmanägemist - pilt on ... kollane. Midagi taolist olen tundnud oma esimestel Tartu Maratonidel 80-ndate algul, kui ka lõpus "haamri sain". Siis aga näen samas suunas liikumas jälle rohkem suusatajaid - ilmselt lühema maa sõitjad, kes alles startisid - tunduvad kuidagi kahtlaselt värsked. Näen eespool nagu teenenduspunkti, seepärast hoian veel viimast geeli. Kuid see on hoopis med.teenistus. Püüan sealt reipama sammuga mööda saada. Eelviimases Jevdeši teenenduspunktis olen päris läbi. Antakse mingit vahutavat jooki - kohv Coca-colaga. Küsin ka soola, antakse plastops pähklitega - asi seegi. Peale joon paar topsitäit mustikakiselli - jõud tuleb tagasi. Nüüd tuleb lihtsalt rahulikult lõpuni matkata, lootus saada rada 6 tunniga läbitud on juba ammu kadunud. Tagantjärele tarkus - rohkem oleks pidanud magusat ja soolast kaasa võtma ja varem hakkama neid tarbima! Viimases punktis võtan sisse veel oma viimase geeli (kofeiiniga). Siin on juba mõned tõusud ja laskumisedki. Viimased mind enam ei aita, kuna ei saa kükitades laskuda - kohe on jalad krambis. Mäe taga on juba näha asulat - ilmselt Kautokeino! Laskumine väikese kurviga ja olen all orus. Kuid on veel üks tõus! Poole tõusu peal jään lausa seisma, üks grupp läheb mööda. On veel väsinuid - üks soomlane võtab suusad jalast ja lihtsalt astub üles. Ma siiski teen veel suusatamise-laadseid liigutusi. Oleme juba asula vahel, kus rada teeb veel ühe pöörde ja lõpuks on ees lõpusirge! Keegi ergutab mind, vist Allar. Libisen üle joone, saan topsi kosutavat jooki. Saami rahvarõivastes tüdrukud panevad igale lõpetajale medali kaela. Allar võtab minu suusad ja paneb maja seina najale. Kell on kusagil 15:40. Majas sees saan kätte oma koti, lähen dushi alla. Peale riietumist jõuan veel oma diplomi lauast kätte saada, kui teised kutsuvad bussi peale, mis varsti väljuvat. Satun istuma kõrvuti ühe vanema mehega - selgub et Hollandist! Ja lõpetas minust umbes pool tundi varem. On 62. aastane. Kus mees harjutab? V: Norras, Lillehammeris. Hollandis aga jookseb, sõidab ratta ja rullidega. Pärast vaatan protokollist - Leo Lansbergen  - 6:06:14. Minul oli aeg 6:39:32, Andresel - 6:19:02, Heleril - 5:37:22 ja Allaril - 5:13:40. Bussisõit Kautokeinost Hettasse vältab umbes tunni. Imetleme aknast möödalibisevat Lapi maastikku, siin näeme lõpuks ka põhjapõtru. Osad neist on peadpidi sügaval lumes, tagumikud püsti (nagu haned-pardid vees!) - otsivad lume alt rohtu ja sammalt. Hettas väljume bussist ja istume ümber Andrese autosse ning sõidame "koju". Esimene asi - teeme tugeva õhtusöögi, seekord piisab soojendamisest, sest  meil on pottides varasemast ülejäägid. Osad võtavad lahti ka purgiõlled. Enesetunne on päris hea, krampe enam ei ole ja ei tule ka. Kõrvalhoones on ka saun kuumaks köetud, kuid lavale me siiski ei jõua. Ühed soomlased, kes ka maratonil olid, just tulevad saunast. Selgus et üks neist oligi see suusamees, kes viimasel tõusul suusad alt ära võttis. Pakime asjad ja heidame magama, hommikul on plaanis jälle kell 5 tagasiteele asuda. Tegelikult saame 1 tunni jagu veel vähem magada, kuna on just üleminek suveajale ja nihutame kellasid.

Pühapäev 30.03. Kella 4 ajal on äratus - sööme kiiruga võileibu ja kiirkaerahelbeid jogurtiga, joome kohvi. Viime asjad autosse, võtme jätame ukse ette ja teele! Tagasitee tundub kiiremini minevat. Ilm on ilus, Päike paistab. Teeme iga paari tunni tagant ikka peatusi ka. Pellos on meie seast hiljuti lahkunud suusakuulsuse Eero Mäntyranta kuju, loomulikult ikka suuskadega. Ka polaarjoone ületamise fikseerime nüüd ära. Helsinkisse jõuame piisava varuga, kella 16 paiku, käime ka Itäkeskuses. Paraku hakatakse seal just poode sulgema. Sõidame Katajanokka sadamasse, kust väljuvad Vikingline laevad. Ootame järjekorras ja püüame mõistatada, milline rida enne peale lastakse. Laeval kohtan mitmeid tuttavaid - kes käis ronimas, kes - mäel suusatamas. Tallinnas saame küllalt kiiresti minema ja kella 1 paiku öösel oleme Tartus.   

Kalle Kiiranen,
08.04.2014